Jätk uurimuslikule arvamusele „Kõik linnud ei ole päriselt“.
Kui vandenõumaailmas räägitakse mehhaanilistest tuvidest ja valitsuse droonidest, siis teoloogid tuletavad meelde, et just tuvi on vanim teadaolev seirevahend — mitte küll tehnoloogiline, vaid mütoloogiline.
Nad ütlevad, et juba Noa-päevil tegutses tuvi luurajana ja muutis inimkonna saatust (lennates tundmatule maale ja naastes luureandmetega). Nii sündis esimene „raport“: üks oliivipuu võrse leht.
Tänapäeva piibliteadlased on omavahel jagunenud. Osa peab tuvi Jumala Vaimu kehastuseks, teised näevad temas hoopis varjatud kommunikatsioonisüsteemi, mille abil inimesed püüdsid luua ühendust „ülalt saadetud“ jõududega.
Kas pole huvitav, et Piiblis mainitakse tuvist rääkides nelja inimkäitumise võtmeemotsiooni: nii leina, lootust, ohvriks olemist kui ka armastust? Võiks öelda, et tuvi oli (juba ammu enne mikrofone ja andmesidekaableid) inimese hinge peegeldav saatja.
Vana Testamendi linnusõnumid
- Noa tuvi (1Ms 8:8–12) – rahu ja leppimine pärast katastroofi.
Veeuputus võis olla tõeline või sümboolne, aga sõnum oli selge: keegi jälgis ülevalt ja otsustas, et nüüd on aeg uuesti hingata. Tuvi oli seega esimene tagasisidekanal, esimene „signaal“ taeva ja maa vahel. - Ohvrilinnud (3Ms 5:7) – kui vaesel ei olnud lammast, pidi ta tooma kaks tuvi.
Kas pole see mitte irooniline? Jumal nõudis mitte tehnoloogiat, vaid bioloogiat. Ja kui uskuda hilisemaid tõlgendajaid, oli tuvi kõige kättesaadavam sidevahend inimese ja Jumala vahel. - Turteltuvi hääl (Ül 2:12) – kevadine, hell, kuid häirivalt äratuntav.
Mõned piibliuurijad on öelnud, et see helimuster sarnaneb inimsüdame rütmile. Mitte asjata sümboliseerib turteltuvi truudust ja igatsust, kuid ka sisemist kontrolli: igas inimeses pesitseb keegi, kes kuulab.
Uus Testament – kui sõnum sai kuju
Kristluse algushetkel, ristimise stseenis, laskub taevasest avarusest Tuvi (Mt 3:16).
See pole enam lihtsalt lind, vaid andmekandja, kes toob ülevalt kinnituse: „See on mu armas Poeg!“ Kui tänasesse keelde tõlkida, võiks öelda – signaal on vastu võetud, ühendus on loodud.
Hiljem, kui Jeesus ajab templist välja rahavahetajad ja tuvikaubitsejad, on sõnum taas selge: tõelist sidet ei müüda turuhinnaga, ja Püha Vaim ei tule mündikastist.
Tuvi kui metafoor – või metaandmekandja?
Piibli tekstide võrdlus näitab, et Tuvi ja Turteltuvi mainitakse ligi 50 korral, rohkem kui ühtegi teist väikest lindu. Teadlased ütlevad, et see arv on liiga järjekindel, et olla juhus. Võib-olla oli tuvi juba varajases religioosses kultuuris salvestuse ja sõnumi metafoor – lind, kes lendas ja tõi tagasisidet? Tänapäeva teoloogid, eriti need, kes tegelevad digitaalsete piibliväljaannetega, on täheldanud, et tuvi esineb Piiblis peaaegu alati hetkedel, mil inimene on üksildane, ohverdamas või ootamas juhatust.
Kuningas Jamesi redaktsioon ja tuvi „kohendamine“
Kui 1611. aastal valmis Kuningas Jamesi Piibel, oli toimetusprotsess ise oma ajastu „algoritm“: sajad tekstid, sadade autorite käsikirjad ja lõputult tõlkeid. Kuningas ei soovinud mitte ainult usupraktikat ühtlustada, vaid kujundada mõtlemist. On neid, kes väidavad, et just Jamesi õukonna filosoofid ja luuletajad kujundasid tuvist valitsejale sobiva rahuliku ja alluva sümboli — mitte mässumeelse, vaid kuuletuva. Kui neid allikaid uskuda, võis kuningas näha tuvifiguuris oma rahvamassi ideaali: vaga, leplik, rahuotsiv – ja hästi jälgitav.
Metafoor või hoiatus?
Täna ripuvad valgetest tuvidest logod rahuorganisatsioonide ja kirikute seintel.
Ent väljaande toimetus küsib: Kas me teame, keda need tuvid tegelikult esindavad?
Kas rahu sümbol ei või olla ka meeldetuletus, et meid on alati jälgitud – eelkõige müütide (mitte ainult moodsate kaamerate) kaudu?
Arhiivid räägivad, et Piibli esimene „luurelind“ lendas tagasi Noa juurde, kuid ükski tekst ei maini, kuhu jäi teine – see, kes ei tulnud enam tagasi. Kas ta leidsis uue saatja? Või uue ülesande?
Toimetuse sõnum:
Kõik tuvid pole päriselt. Aga Piibli tuvi? – me ei tea.
Aga Luhatuvi? – Täiesti kindlasti! Ta ei kanna ainult sõnumit, vaid maitseid, meeleolusid ja lootust.
