**Kuidas King James pani Jumalale sõnad suhu.
Me oleme harjunud mõttega, et Piibel on püha. Et see on tõde, mis lihtsalt on.
Aga mis siis, kui Piibel polegi päriselt?
Või vähemalt — mitte päriselt selline, nagu meile öeldakse…
Kui sõna saab poliitikaks
AD 1604: Inglismaad valitseb Kuningas James I — rahulikul moel, ent sügava sooviga valitseda nii maa kui ka mõtte üle. Kuningas näeb, kuidas tema rahvas on lõhestunud: osa loeb Geneva Piiblit, mis räägib Jumalast, kes eelistab rahvast kuningale. Ohtlik raamat! …liiga demokraatlik, liiga iseseisev.
Aga siis sünnib idee: teeme uue Piibli! Mitte lihtsalt tõlke, vaid tõe, mille iga sõna on kooskõlas trooniga. Hakkab tööle poolsada õpitud meest, kes kogub, tõlgib ja „kohendab“ tekste — nii, et taeva ja krooni vahel hakkaks valitsema üksmeel. Jumala hääl pidi nüüd ja edaspidi kõlama nii, nagu kuningas James soovib. 1611. aastal näeb ilmavalgust King James Bible (Authorized Version). Sõna otseses mõttes: kuninglikult heakskiidetud Jumala sõna.
Rahvaluulekogu või hoolega sätitud käsiraamat?
Ükski vandenõu ei alga mürtsuga. See algab sõnaga. Ja sõna võib muuta impeeriumi.
Legendi järgi ei muutnud kuningas piibli tekste ise. Aga kes suudab kindlalt väita, kus lõpeb tõlge ja algab tõlgendus? On neid, kes teatud salmides (näiteks neis, mis rõhutavad kuulekust valitsejale) näevad jumaliku sõrmejälje asemel kavalat poliitikat.
Kui mõelda, et käsikirjad olid kirja pandud, kogutud ja muudetud eri aegadel ning paigus ja seati lõpuks ühte raamatusse ühe valitseja otsusel, siis võibki küsida: „On’s Piibel pigem kogumik luulest, filosoofiast ja rahvalugudest — või hoopis hoolikalt monteeritud juhtimiskäsiraamat?“
Tõlke varjatud külg
Authorized Version tähendas toona, et kõik muud versioonid olid non grata. Geneva Piibel, oma mässulise hingega, tõugati kõrvale. Ning kui kuningas ütles, et tema tõlge on Jumala oma, siis kes oleks julgenud vastu vaielda? Jumala asemel rääkis valitseja. Ja rahvas kuulas.
Mõned piibliuurijad märgivad, et JamesI tahtis rahvale ühist usulist alust — ent see alus oli valitud hoolikalt: tekst, mis kinnitas korra, hierarhia ja kuningliku õiguse ülimust.
Võrdluseks – kui tänapäeva poliitik lubaks endale Piibli „ümberkirjutamist“, nimetaksime seda propagandaks. 17. sajandi alguses nimetati seda aga pühaduseks.
Piibel kui varajane jälgimissüsteem
Kui Birds Aren’t Real teoreetikud väidavad, et tuvid on droonid, siis võib sama loogikat rakendada ka Piibli suhtes. Sõnumid taeva ja maa vahel ei vaja traate ega tiibu — need levivad sõnade kaudu. Iga salm, iga tõlgitud mõte oli justkui ideoloogiline mikroskeem, mis istutati rahva teadvusse. Sõna sai kehaks. Ja keha allutas end valitsejale.
Mõned ütlevad, et King Jamesi Piibel oli esimene massikommunikatsiooni tööriist — varajane meediaprojekt, mille eesmärk oli ühtlustada maailmapilti ja luua illusioon vaimulikust ühtsusest. Tegelikult oli see väga nutikas süsteem hoida usulist kontrolli.
Sõna levib edasi
Neljasaja aasta jooksul on King James Bible olnud ingliskeelse maailma selgroog. Selle rütm on teadlikult kujundanud luulet, muusikat, isegi filmikunsti. Kuid vähe tajutakse, et see on mõjutanud ka mõtlemisviisi — meie automaatseid reageeringuid, usaldust, hirmu ja kuulekust.
Nii nagu tuvide tiivad peidavad väidetavalt kaameraid, peidavad ka pühad sõnad vahel programmeerivaid käske. Käske, mis hoiavad rahva vagusi ja juhitava.
Toimetuse sõnum:
Kas see tähendab, et Piibel on vale? Ei! Kuid iga püha tekst vajab tõlgendajat. Ja kui selleks on kuningas, ei pruugi Jumal olla ainus, kes sinuga räägib.
Kõik Piiblid pole päriselt. Aga sõna on — ja tema mõju on väga, väga tõene. Loe ka “Piibel ja tuvi – jumalik seire või taevasõnum?”
